21. oktoobril on kinos Artis esilinastus. Kui üks väike kõrvalehüpe – Mai Murdmaa koreograafiaga film „Tantsumaraton“ (2009) – välja arvata, on Colla Voce seni keskendunud audio-, mitte audiovisuaalmaailmale. Nüüd lisame helile pildi ja publiku ette jõuab muusikaline dokumentaalfilm „Kirjad Islandilt“, mille peategelane on lauljanna Annika Tõnuri. Kes ta oli, mille poolest oli ta eriline ja kuhu ta kadus?
Tõnuri elu oli pööreterohke nagu ooperisüžee. Õppinud pianistiks, töötas ta 10 aastat Otsa nimelises muusikakoolis kontsertmeistrina. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1989. aastal sai temast eesti muusikateatri mitmekülgsemaid artiste, kes esines nii ooperis, operetis, muusikalis, kammerlauljana, oratooriumisolistina, revüüetendustes, draamalavastuses kui ka filmis. Tema fenomen ei seisnenud ainult hääles, vaid erilises lavasarmis, salapäras, veenvuses ja talle iseloomulikus pilgus, mida on võimalik just filmi kaudu edasi anda. Särav lavakarjäär sisaldas ka langusi, tervisemuresid, teatrist lahkumist ja sinna naasmist. Ühel hetkel sai aeg täis ja uusi võimalusi otsides jõudis Annika Islandile, mis on köitnud paljusid eestlasi, eriti muusikuid. Tema viimane etendus Estonia laval oli Straussi operett „Viini veri“ 1. juulil 2006. Augustis alustas ta tööd laulu- ja klaveriõpetajana keset Atlandi ookeani asuval Heimaey saarel, mis on sama tilluke kui Kihnu ja millel elanikke veidi rohkem kui Sindis. Kas Heimaey sai tema jaoks kodusaareks, nagu islandikeelne nimi justkui lubaks?
Sõitsime võttegrupiga Annika jälgedes, et käia kaameraga läbi tema teekond, suhelda sealsete õpilaste ja sõpradega, uurida, miks ja kuidas ta sinna sattus, mida ta saareelanikele õpetas ja neilt õppis. Heimaey asub justkui maailma lõpus, enam kaugemale ei oleks Eestist saanud minna. Miks just Island – sellele võib leida palju vastuseid, nii pragmaatilisi kui ka filosoofilisi, aga kõige olulisem oli vast siiski see, et seal oli Annikal võimalik edasi tegutseda oma armastatud erialal. „Inimene võib palju ära anda, aga muusikat tema juurest, tema seest ära võtta ei saa,“ ütles ta juba muusikakeskkooli abituriendina. See ongi üks filmi motosid.
Loe edasi
