Margarita Voitese juubeli ootel
Colla Voce ettevõtmiste seas on Margarita Voitese tähtpäevadel olnud keskne koht. Iga viie aasta tagant – nagu laulupidudel – kohtuvad primadonnaga südamlikus õhkkonnas tema truu publik, kolleegid, sõbrad ja sugulased. Margarita Voites on kõige muu seas eriline artist ka selle poolest, et ta armastab tähtpäevi ja tähelepanu. „Ma pole kunagi läinud lavale, et öelda publikule – vabandage, et teile laulan. Meeldib või mitte, pakun omalt poolt parima,“ on olnud tema moto. Ja rahvas on seda hinnanud. 2006. aastal hämmastas Voites publikut oma energia ja julgusega, esitades Estonia kontserdisaalis poolteist tundi järjest suure sümfooniaorkestri saatel kõige keerulisemat koloratuursoprani repertuaari: aariaid ja duette ooperitest „Traviata“, „Lucia di Lammermoor“, „Türklane Itaalias“ ja „Faust“. Duetipartnerid olid Urve Tauts, Mati Palm, Jassi Zahharov ja Juhan Tralla. Kolmveerandsajandi tähistamise iva 2011. aastal seisnes selles, et koos juubilariga musitseerisid tema armastatuimad klaveri- ja orelisaatjad Ivari Ilja, Piia Paemurru, Riina Pikani, Ulla Krigul, Aare-Paul Lattik, Maris Oidekivi-Kaufmann ja Andres Uibo, samuti tenor Andres Köster ja Rahvusooperi koor. Seekordne juubeliõhtu tõotab tulla kõige mitmekesisem, lennukam ja spontaansem.
Margarita Voitese juubelikontsertide plakatid 2006 ja 2011. Kujundaja Maris Valk
“Kirjad Islandilt” jõudis saarerahvani
Pärast edukat linastamist Eestis (kaheksa nädalat seansse ja ligi 1300 vaatajat kinos Artis ning 70 000 silmapaari ja parim eetriaeg ETVs – jõululaupäeval pärast „Aktuaalset kaamerat“) sõitsime filmi „Kirjad Islandilt“ meeskonnaga aprilli algul Islandile. Reis oli eriti huvitav meie režissöörile Ruti Murusalule, kes võttis töö üle pärast Peeter Brambati lahkumist, kui peaaegu kõik võtted olid juba tehtud. Ruti oli päevade ja nädalate kaupa istunud montaažilaua taga ja vaadanud kaadreid Islandist, kus ta kunagi ei olnud käinud. Nüüd nägi ta ihusilmaga seda müstilist maastikku ja filmis intervjueeritud inimesi.
Islandi-esilinastus toimus 3. aprillil 2016 Heimaey saarel, mis oli peategelase Annika Tõnuri viimane elukoht. Publiku hulgas oli saarekese koorekiht, kellest paljud olid Annikaga kokku puutunud. Kohalikus ajalehes Eyjafrettir (Saarte Uudised) leiti: „Kõik Annika õpilased, kolleegid ja sõbrad, kel ei olnud võimalust seda filmi näha, jäid paljust ilma. Mitte esmajoones selle tõttu, et film annab sissevaate tema ellu enne Vestmanni saartele tulekut. Pigem hoopis selle pärast, et meil oli võimalus tund aega maha istuda ja nautida tõelise artisti seltskonda, kes puudutas nii paljusid selle lühikese aja jooksul, mis ta meiega oli.“
Kino Artis 21.10.2015
Nädal esilinastuseni
21. oktoobril on kinos Artis esilinastus. Kui üks väike kõrvalehüpe – Mai Murdmaa koreograafiaga film „Tantsumaraton“ (2009) – välja arvata, on Colla Voce seni keskendunud audio-, mitte audiovisuaalmaailmale. Nüüd lisame helile pildi ja publiku ette jõuab muusikaline dokumentaalfilm „Kirjad Islandilt“, mille peategelane on lauljanna Annika Tõnuri. Kes ta oli, mille poolest oli ta eriline ja kuhu ta kadus?
Tõnuri elu oli pööreterohke nagu ooperisüžee. Õppinud pianistiks, töötas ta 10 aastat Otsa nimelises muusikakoolis kontsertmeistrina. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1989. aastal sai temast eesti muusikateatri mitmekülgsemaid artiste, kes esines nii ooperis, operetis, muusikalis, kammerlauljana, oratooriumisolistina, revüüetendustes, draamalavastuses kui ka filmis. Tema fenomen ei seisnenud ainult hääles, vaid erilises lavasarmis, salapäras, veenvuses ja talle iseloomulikus pilgus, mida on võimalik just filmi kaudu edasi anda. Särav lavakarjäär sisaldas ka langusi, tervisemuresid, teatrist lahkumist ja sinna naasmist. Ühel hetkel sai aeg täis ja uusi võimalusi otsides jõudis Annika Islandile, mis on köitnud paljusid eestlasi, eriti muusikuid. Tema viimane etendus Estonia laval oli Straussi operett „Viini veri“ 1. juulil 2006. Augustis alustas ta tööd laulu- ja klaveriõpetajana keset Atlandi ookeani asuval Heimaey saarel, mis on sama tilluke kui Kihnu ja millel elanikke veidi rohkem kui Sindis. Kas Heimaey sai tema jaoks kodusaareks, nagu islandikeelne nimi justkui lubaks?
Sõitsime võttegrupiga Annika jälgedes, et käia kaameraga läbi tema teekond, suhelda sealsete õpilaste ja sõpradega, uurida, miks ja kuidas ta sinna sattus, mida ta saareelanikele õpetas ja neilt õppis. Heimaey asub justkui maailma lõpus, enam kaugemale ei oleks Eestist saanud minna. Miks just Island – sellele võib leida palju vastuseid, nii pragmaatilisi kui ka filosoofilisi, aga kõige olulisem oli vast siiski see, et seal oli Annikal võimalik edasi tegutseda oma armastatud erialal. „Inimene võib palju ära anda, aga muusikat tema juurest, tema seest ära võtta ei saa,“ ütles ta juba muusikakeskkooli abituriendina. See ongi üks filmi motosid.
Loe edasi