Arhiivide kategooriad

6 artiklit

Sajand Võrus saab filmiks

Peter

Kes meist ei armastaks vaadata vanu pilte! Eesti Vabariigi suure juubelini on jäänud vähem kui pool aastat. Iga verstapost paneb heitma pilgu nii edasi kui ka tagasi. Kuidas on möödunud need sada aastat Võrus? Kuidas on linna elus peegeldunud kogu riiki rõõmustanud ja vapustanud sündmused – vabanemine ja taasvabanemine, maailmasõjad ja küüditamised, purustused ja ülesehitustööd? Mis on Võrus olnud sellele paigale ainuomast, kordumatut? Seda kõike saab juubelipidustuste käigus näha kinolinal, kui esilinastub Võrust pärit režissöör Ruti Murusalu uus film „Kõik sündü Võrol“. Colla Voce ja Murusalu koostöö sai alguse aastal 2014 filmiga „Kirjad Islandilt”. Võrukale on Võru maailma keskpunkt. Tema jaoks sünnibki kõik siin. Režissöörile annab film aga võimaluse kinkida midagi oma sünnilinnale, millega side ei ole tal ealeski katkenud.

Töö linateose kallal on kestnud juba kolm aastat. Loominguline meeskond on kohtunud kümnete võrukatega, jäädvustanud linna kultuuri-, majandus- ja argielu, töötanud läbi hulgaliselt põnevaid arhiivikaadreid, ka seni nägemata amatöörvideoid. Oma meenutuste ja tähelepanekutega ilmuvad ekraanile sellised tuntud linlased nagu Paul Elken, Aime Hollo, Tõnu Kulla, Kai Leete, Valdur Raudvassar, Anna Rinne, Ain Saar ja mitmed teised. Kui palju me tagantjärele oma linna elu ümber hindame! Traagilisest võib saada koomiline ja koomilisest traagiline, uhkuse allikast piinlikkuse põhjustaja, kõrvaleheidetust ihalusobjekt … Uude sajandisse sammuva Eesti Vabariigi ees on palju lahendamist vajavaid küsimusi. Mille poolt ja vastu võitleme nüüd? Mida õpime ajaloost? „Kõik sündu Võrol“ koondab pilgu ja mõtted ning paneb vaataja süvenema oma maasse ja rahvasse, aga ka iseendasse.

“Kirjad Islandilt” jõudis saarerahvani

Pärast edukat linastamist Eestis (kaheksa nädalat seansse ja ligi 1300 vaatajat kinos Artis ning 70 000 silmapaari ja parim eetriaeg ETVs – jõululaupäeval pärast „Aktuaalset kaamerat“) sõitsime filmi „Kirjad Islandilt“ meeskonnaga aprilli algul Islandile. Reis oli eriti huvitav meie režissöörile Ruti Murusalule, kes võttis töö üle pärast Peeter Brambati lahkumist, kui peaaegu kõik võtted olid juba tehtud. Ruti oli päevade ja nädalate kaupa istunud montaažilaua taga ja vaadanud kaadreid Islandist, kus ta kunagi ei olnud käinud. Nüüd nägi ta ihusilmaga seda müstilist maastikku ja filmis intervjueeritud inimesi.

Islandi-esilinastus toimus 3. aprillil 2016 Heimaey saarel, mis oli peategelase Annika Tõnuri viimane elukoht. Publiku hulgas oli saarekese koorekiht, kellest paljud olid Annikaga kokku puutunud. Kohalikus ajalehes Eyjafrettir (Saarte Uudised) leiti: „Kõik Annika õpilased, kolleegid ja sõbrad, kel ei olnud võimalust seda filmi näha, jäid paljust ilma. Mitte esmajoones selle tõttu, et film annab sissevaate tema ellu enne Vestmanni saartele tulekut. Pigem hoopis selle pärast, et meil oli võimalus tund aega maha istuda ja nautida tõelise artisti seltskonda, kes puudutas nii paljusid selle lühikese aja jooksul, mis ta meiega oli.“

ESILINASTUSE FOTOD

Filmiga tagasi Islandil

Peter
Filmiga tagasi Islandil
Vulkaaniline maastik

Nädal esilinastuseni

Roll_21. oktoobril on kinos Artis esilinastus. Kui üks väike kõrva­lehüpe – Mai Murdmaa koreograa­fiaga film „Tantsumaraton“ (2009) – välja arvata, on Colla Voce seni kesken­dunud audio-, mitte audiovisu­aalmaailmale. Nüüd lisame helile pildi ja publiku ette jõuab muusikaline dokumentaalfilm „Kirjad Islandilt“, mille peategelane on lauljanna Annika Tõnuri. Kes ta oli, mille poolest oli ta eriline ja kuhu ta kadus?
Tõnuri elu oli pööreterohke nagu ooperisüžee. Õppinud pia­nistiks, töötas ta 10 aastat Otsa nimelises muusikakoolis kontsertmeistrina. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1989. aastal sai temast eesti muusikateatri mitmekülgsemaid artiste, kes esines nii ooperis, operetis, muusikalis, kammerlauljana, oratooriumisolistina, revüüetendustes, draamalavastuses kui ka filmis. Tema fenomen ei seisnenud ainult hääles, vaid eri­lises lavasarmis, salapäras, veenvuses ja talle iseloomulikus pilgus, mida on võimalik just filmi kaudu edasi anda. Särav lavakarjäär sisaldas ka langusi, tervisemuresid, teatrist lahkumist ja sinna naasmist. Ühel hetkel sai aeg täis ja uusi võimalusi otsides jõudis Annika Islandile, mis on köitnud paljusid eestlasi, eriti muusikuid. Tema viimane etendus Estonia laval oli Straussi operett „Viini veri“ 1. juulil 2006. Augustis alustas ta tööd laulu- ja klaveriõpetajana keset Atlandi ookeani asuval Heimaey saarel, mis on sama tilluke kui Kihnu ja millel elanikke veidi rohkem kui Sindis. Kas Heimaey sai tema jaoks kodusaareks, nagu islandikeelne nimi justkui lubaks?

Sõitsime võttegrupiga Annika jälgedes, et käia kaameraga läbi tema teekond, suhelda sealsete õpilaste ja sõpradega, uurida, miks ja kuidas ta sinna sattus, mida ta saareelanikele õpetas ja neilt õppis. Heimaey asub justkui maailma lõpus, enam kaugemale ei oleks Eestist saanud minna. Miks just Island – sellele võib leida palju vastuseid, nii pragmaatilisi kui ka filosoofilisi, aga kõige olulisem oli vast siiski see, et seal oli Annikal võimalik edasi tegutseda oma armastatud erialal. „Inimene võib palju ära anda, aga muusikat tema juurest, tema seest ära võtta ei saa,“ ütles ta juba muusikakeskkooli abituriendina. See ongi üks filmi motosid.